Cristina Cianci
Pruudid on pühendunud KÕIGI paaride juhendamisele mitte ainult pulmade planeerimise teekonnal, vaid ka suhte suhetel ja tõusudel. Iga armastuslugu on ilus, tal on oma kindel ajalugu ja oma katsumused - pole ühtegi suhet, mis näeks välja samasugune. Selle ainulaadsuse tähistamiseks palume paaridel avada oma armastuslugu meie viimases veerus 'Armastus näeb välja selline'. Allpool räägib oma loo Kelli Trapnell.
Esimest korda kohtusime mu peigmehega peaaegu viis ja pool aastat tagasi idakülas asuvas joogisöögi ajal. Me olime vestelnud spetsiaalselt naistele mõeldud naistele, kes soovisid teiste naistega kohtinguks saada, mõeldud tutvumisrakenduse beetaversioonis, mida me naljatades nimetasime 'tüdrukuks Pinterest'. Panime paika kuupäeva, olles üksteise pilte näinud, kuid tegelikult üksteisest palju muud teadmata.
Biseksuaalse naisena oli olnud raske leida kedagi, kes mind tegelikult austaks - ja ei fetišeerinud ega kohelnud mind nagu psühhiaatrilist patsienti - olnud karm. Mu kihlatu on lesbi ja pole kordagi käitunud nii, nagu oleks minu identiteet olnud faas.
Rääkisime 90ndate kantrimuusikast, kunstnikuks olemisest suurlinnas. Me olime kolinud vastavalt Texase ja New Mexico osariikidest, eesmärgiga jätkata end kirjanike ja esinejatena. Uurisime kolimist New Yorki, rääkisime sellest, kui raske oli oma peredest eemal olla. Meie kõigi jaoks on perekond oluline - meil mõlemal on valjuhäälsed ja lõbusad pered, suured kallistajad. Perekonnad, kes on lähedal, isegi kui pole pühi. Rääkisime tundide kaupa, kumbki ei tahtnud koju minna. Armusime.
Biseksuaalse naisena oli olnud raske leida kedagi, kes mind tegelikult austaks - ja ei fetišeerinud ega kohelnud mind nagu psühhiaatrilist patsienti - olnud karm. Mu kihlatu on lesbi ja pole kordagi käitunud nii, nagu oleks mu identiteet olnud faas või midagi sellist, mis võiks muutuda sama hõlpsalt kui juuksevärv või lemmikriietus. Igas mõttes austus oli meie suhte alus, vundament, millele me ehitasime. Olin mõned aastad oma pere juures väljas olnud, Sarah oli juba ülikooli algusest peale väljas. Järgnevate aastate jooksul tegime koos hämmastavaid asju - jooksime uhkuses, võtsime kumbki üles isiklikke ja ametialaseid eesmärke ning tähistasime karaoke hilisõhtute ja suviste reisidega Tulesaarele.Kolisime kokku ja asi läks tõsiseks. Koostasin plaani, mille talle välja pakkuda, ja korraldasin koos meie perede ja linnast väljas sõpradega suure üllatuspeo. Ta ütles jah, ja meie hakkas planeerima .
Tahtsime alati pikka kihlust - miks mitte nautida kooselu igat osa, kaasa arvatud kihlumist? Kuid suur osa valikust oodata veel kaks aastat enne tegelikku haakimist oli minu pere. Ma muretsesin, et mu suuresti konservatiivne Texases asuv perekond vajab mõnda aega, et kohaneda mõttega, et mu igatsus oleks igavesti nii nähtav. Kuid muretsesin ilma põhjuseta. Peaaegu kõik mu perekonnast olid uudistest rõõmsad, sama põnevil ja valmis meiega koos pidutsema nagu Sarahi pere.Ühe erandiga: minu noorem õde.
Oleme õega alati lähedased olnud. Meie vanemad lahutasid, kui olime vastavalt nelja- ja seitsmeaastased ning meil oli alati üksteise selg. Me ei olnud kunagi sellised õed-vennad, kes võitlesid isegi rumaluste pärast ja kui ta otsustas töötada evangeelses kirikus väiksema raha ja vähem prestiiži eest kui teised töökohad, mida talle ülikooliväliselt pakuti, kaitsesin tema valikut meie vanematele , kes olid mures. Teadsin, et temal ja mul on mõnevõrra erinevad veendumused. Olen kristlane, kuigi ma ei armasta kirikut.Ta uskus, et kirik oli religioosse kogemuse keskmes. Tal polnud kunagi varem olnud minu kvantiteediga probleeme - ta oli esimene inimene, kelle juurde ma oma peres tulin. Pärast kihlust hakkas ta mulle tõsise murega helistama, kuidas ma kavatsen teise naisega abielluda.
Alguses arvasin, et võib-olla on tal Sarahiga probleem ja ma ei tundnud end nii mõnusalt mulle näkku öeldes. Kuid see ei olnud jälgitav kõigi lõbusate väljasõitudega, mis meil kõigil kolmel koos olid olnud, ja viisiga, kuidas nad olid jõulude ajal alati läbi saanud. Sarah ei ole ebatõenäoline inimene ega omandatud maitse, ta on kogu aeg avatud, lahke ja teistega arvestav, ekstravertne, lõbus ja kutsuv. Lisaks on Sarah ka kristlane, nagu ka tema perekond. Ühel hetkel oli ta kaalunud seminari minemist. Kuidas võivad religioossed erinevused meid tagasi hoida, kui meie vahel tegelikult tegelikke usulisi erinevusi ei olnud?Segaduses ja haiget saades küsisin õelt, kas midagi on valesti, ja ta ütles: „Pole kahtlust, et te mõlemad olete üksteisele head. Ma armastan Saarat, soovin lihtsalt, et saaksid olla sõbrad. '
Ma ei teadnud, mida teha. Nii paljud veebis avaldatud artiklid ütlesid mulle, et mürgiste pereliikmete väljajätmine minu elust on okei. Kuid ma ei tahtnud oma õde kaotada.
Võitlused venisid, muutudes telefoni teel ja isiklikult koledaks ja koledaks peaaegu kogu meie kaasamise kaks aastat. Nii mitu ööd pärast tunniajalist telefonis karjuvat matši läksin magama ja nutsin, kui ebaõiglane see oli, eriti Saara suhtes, kui haiget ma tundsin ja kuidas ma ei suutnud uskuda, et mu õde, kes oli paljuski üks mu lähimatest kaaslastest otsustaks mulle niimoodi haiget teha. Mul oli plaanis paluda, et ta oleks minu teenija. Ma olin kuulnud tema argumente - et ta lihtsalt vaatas mind välja, et see kõik oli eriarvamus.Teadsin, et ta uskus, et tal on õige hoiak. Kuid ma teadsin ka, et ta ei saa võrdsustada minu olemasolu õigsust oma arvamusega selle kohta, kas see olemasolu oli õige. Eriti kui meil oli kümneid teisi kristlikke pereliikmeid, kes täies südamest meie liitu heaks kiitsid.
Nii paljud veebis avaldatud artiklid ütlesid mulle, et mürgised pereliikmed on minu elust välja lõigata (midagi, mida ma olin juba teinud mõne endise sõbraga, kes ei suutnud oma homofoobiast üle saada). Kuid ma ei tahtnud oma õde kaotada. Ma ei tahtnud kaotada kõiki meie suhte häid külgi lihtsalt sellepärast, et ta ei saanud tunnistada, et ta eksis.
Sarah soovitas ehk proovida kõigepealt oma kaebustest lahti lasta. Mitte et ma alla annaksin, lihtsalt kui prooviksime vaherahu, siis võib-olla läheb asi paremaks. Nii helistasin eelmisel suvel oma õele ja ütlesin talle, et ma ei taha seda vestlust enam pidada ja et ta peab mulle lihtsalt teada andma, kui ta mu pulmas osaleb. Mul oli tema osalemise jaoks kaks tingimust: 1) ta pidi olema meie üle õnnelik, aga tal oli vaja see ellu viia ja 2) ta ei saanud meie pulmas stseeni teha.Tükk aega vahvlitas ta neid tingimusi, kuid lõpuks nõustus.
Ja siis juhtus midagi - kuna olime võitluse nii palju lõpetanud, hakkasid meie suhted muutuma, nii kergelt. Alates eelmisest sügisest on meil olnud tegelikult tsiviilvestlusi, kõigepealt kõigest muust kui pulmadest, kuid nüüd räägime isegi kõigest alates kaunistustest kuni tseremoonia plaanideni. Ta helistas mulle eelmisel päeval, olles põnevil, et öelda, et ta on oma lennupiletid septembris pulmadeks saanud. Mul on iga päev hea meel, et otsustasime valu üle elada.
Olen iga päev Sarahile tänulik, et ta aitas mu õega uuesti kokku viia. Ja iga päevaga läheb see paremaks.
Kuidas meie rahvusvaheliste pulmade tühistamine meenutas meile tegelikult olulist?
